Post by Amelia 'Miu Lacrywen Elleksis on Mar 4, 2008 16:34:24 GMT 2
Vaade
Täna jälle sajab vihma,
voolab nõredes, peagi kallab.
Täna jälle sajab vihma
ja piisad kukuvad alla.
Täna jälle on pime,
täna polegi ilma.
Täna ei kõlagi vile,
naabrit koeraga ei silma.
Täna taas pole päikest,
näha selges sinises taevas.
Pole päikesekiirt väikest
ja piinlen argipäeva vaevas.
Täna jälle ei helista keegi,
ei tunta sust puudust.
Täna kurvem on veelgi,
keegi ei oota su puududust
Täna küünlad ei põle,
ei ole lihtsalt meeleolu.
Täna on märg ja kõle,
kõik tapab see peavalu.
***
What about her?
She never was a muse of perfection,
She never was a memory.
She never was enough satisfaction,
Gone she never did'nt want to be.
She never spent her time well,
She never enjoyd what she could.
She never said, she forgot to tell,
She never was brave, although she should.
She never was enough smart,
she never belived, what she heard.
She never wanted a new start,
She cried for the end of the World.
She was always standing in the shadow,
she was drawing symbols, as the best.
Dream, she never knew how to,
But some of them called her an artist.
She never wanted to be
just somekind of a memory.
She never wanted him to leave,
But what happend eventually?
And there is always the thing,
what she'll never forget.
And untill the birds still sing,
she'll not go, not yet.
***
Palgamõrtsukas.
Ma teadsin neid. Ma näen nende nägusid veel,
see mälestus hägune ja kummitav.
Ma teadsin neid. Tihti kohtusime samal teel,
nüüd kohtan neid vaid oma unedes.
Ma mäletan, hirmunud ilmeid nende näos,
kuid mul polnud aimugi, kes nad on.
Ma nägin, kuidas nende silmist paistis segaduses väljenduv kaos,
kui nad vaikselt mu käte vahel lahkusid.
Sest minu töö pole neid tunda või teada,
kes nad on, mis nad teevad või muud.
Minu töö oli neid vaid lõputusse unne seada,
ja au viimsena tunda nende õhku ahmivat suud.
Miks valisin ma just sellise tee?
Mis kunagi tagas selle kurbuse?
See, et te mind ei näe, mida ma teen,
kurbus muutus üle, põhjustas kurjuse.
Kus on inimeste koht, miks teeme me nii?
Kes oleme meie otsustama teiste elude üle?
Me polegi. Hiljem jäävad vaikus ja õrn tuuleiil,
kui on lõppenud järjekordne töö hingeliselt jõle.
Ka need, kes on lahkunute lähedased,
tunnevad peaaegu sama, mida mina.
Kui tunned, kuidas elu su käte vahel kaob ja väheneb,
saab sinust mõtlev inimene, kes käes hoiab verist lina.
Nüüd seisan keset tundmatut paika, puu kõrval ja joon,
punast veini, otse pudelist põhjani!
Istun maha mõtlen elu üle järgi ja meeleolu loon,
teate, ükskord võid endile lubada olematust!
Kuid edasi jätkub igapäevane rutiin,
võtan elu ja sooviksin vabadust.
Ei aita põgenemine Saatuse eest, kes mind endaga viib.
Ma teadsin neid. Nende nimesid ja nägu,
Ma teadsin neid. Kuid mitte midagi rohkem.
Mäletan veel seda ehmunud pimedast hägu,
kui neid sihtis üks palgamõrtsukast Saatuse ohver.
***
MINA
Mina olen meri
ja mina olen maa.
Olen soontes voolav veri
ja su mantli hõlmad.
Ma olen su ümber
ma olen su sees,
ma olen vaid jünger
ja sillerdus vees.
Ma olen su süda
ma olen su jõud.
Ma olen maailma häda
ja vihm ja põud.
Olen jää, olen tuli
olen rohukõrs maas.
Olen kuld, olen suli,
olen tühipaljas saast.
Peegeldus peeglis
ja akna taga.
Olen jää, sulan leegis,
olen uni, kui magad.
Olen vari, olen tasa
olen kuld ja hõbe,
kes hoopis oled sa,
mu kalleim tõde.
Olen vaikus ümberringi,
hääl su seljataga.
Olen see, kes viksib kingi,
olen lumi, mis sajab maha.
Olen kell, mis teeb tik-tak,
olen jäine hingus ma.
Olen hiir, mida kuuled: niks-naks
olen see, kes sind hammustab.
Olen armastus, olen vihkus,
olen suskajast vaenlane,
olen sodi su ajaloo vihikus,
olen väikene varblane.
Olen kardin, mis varjab su ööd,
olen kuu, mis sind jälgib veel,
olen kenake pistoda su vööl,
olen sammud, mis sind jälitavad teel.
Olen kibe, olen magus,
ja süümetundest hingepiin.
Olen vaid padi su kaisus,
aga olen sinuga siin.
***
Ärge palun copyge neid või kasutage kuskil, ilma luba küsimata. Ja need on siis paar esimest, mis mulle kätte juhtusid - kui tahate veel, kirjutage, ma saadan või panen siia üles.
Täna jälle sajab vihma,
voolab nõredes, peagi kallab.
Täna jälle sajab vihma
ja piisad kukuvad alla.
Täna jälle on pime,
täna polegi ilma.
Täna ei kõlagi vile,
naabrit koeraga ei silma.
Täna taas pole päikest,
näha selges sinises taevas.
Pole päikesekiirt väikest
ja piinlen argipäeva vaevas.
Täna jälle ei helista keegi,
ei tunta sust puudust.
Täna kurvem on veelgi,
keegi ei oota su puududust
Täna küünlad ei põle,
ei ole lihtsalt meeleolu.
Täna on märg ja kõle,
kõik tapab see peavalu.
***
What about her?
She never was a muse of perfection,
She never was a memory.
She never was enough satisfaction,
Gone she never did'nt want to be.
She never spent her time well,
She never enjoyd what she could.
She never said, she forgot to tell,
She never was brave, although she should.
She never was enough smart,
she never belived, what she heard.
She never wanted a new start,
She cried for the end of the World.
She was always standing in the shadow,
she was drawing symbols, as the best.
Dream, she never knew how to,
But some of them called her an artist.
She never wanted to be
just somekind of a memory.
She never wanted him to leave,
But what happend eventually?
And there is always the thing,
what she'll never forget.
And untill the birds still sing,
she'll not go, not yet.
***
Palgamõrtsukas.
Ma teadsin neid. Ma näen nende nägusid veel,
see mälestus hägune ja kummitav.
Ma teadsin neid. Tihti kohtusime samal teel,
nüüd kohtan neid vaid oma unedes.
Ma mäletan, hirmunud ilmeid nende näos,
kuid mul polnud aimugi, kes nad on.
Ma nägin, kuidas nende silmist paistis segaduses väljenduv kaos,
kui nad vaikselt mu käte vahel lahkusid.
Sest minu töö pole neid tunda või teada,
kes nad on, mis nad teevad või muud.
Minu töö oli neid vaid lõputusse unne seada,
ja au viimsena tunda nende õhku ahmivat suud.
Miks valisin ma just sellise tee?
Mis kunagi tagas selle kurbuse?
See, et te mind ei näe, mida ma teen,
kurbus muutus üle, põhjustas kurjuse.
Kus on inimeste koht, miks teeme me nii?
Kes oleme meie otsustama teiste elude üle?
Me polegi. Hiljem jäävad vaikus ja õrn tuuleiil,
kui on lõppenud järjekordne töö hingeliselt jõle.
Ka need, kes on lahkunute lähedased,
tunnevad peaaegu sama, mida mina.
Kui tunned, kuidas elu su käte vahel kaob ja väheneb,
saab sinust mõtlev inimene, kes käes hoiab verist lina.
Nüüd seisan keset tundmatut paika, puu kõrval ja joon,
punast veini, otse pudelist põhjani!
Istun maha mõtlen elu üle järgi ja meeleolu loon,
teate, ükskord võid endile lubada olematust!
Kuid edasi jätkub igapäevane rutiin,
võtan elu ja sooviksin vabadust.
Ei aita põgenemine Saatuse eest, kes mind endaga viib.
Ma teadsin neid. Nende nimesid ja nägu,
Ma teadsin neid. Kuid mitte midagi rohkem.
Mäletan veel seda ehmunud pimedast hägu,
kui neid sihtis üks palgamõrtsukast Saatuse ohver.
***
MINA
Mina olen meri
ja mina olen maa.
Olen soontes voolav veri
ja su mantli hõlmad.
Ma olen su ümber
ma olen su sees,
ma olen vaid jünger
ja sillerdus vees.
Ma olen su süda
ma olen su jõud.
Ma olen maailma häda
ja vihm ja põud.
Olen jää, olen tuli
olen rohukõrs maas.
Olen kuld, olen suli,
olen tühipaljas saast.
Peegeldus peeglis
ja akna taga.
Olen jää, sulan leegis,
olen uni, kui magad.
Olen vari, olen tasa
olen kuld ja hõbe,
kes hoopis oled sa,
mu kalleim tõde.
Olen vaikus ümberringi,
hääl su seljataga.
Olen see, kes viksib kingi,
olen lumi, mis sajab maha.
Olen kell, mis teeb tik-tak,
olen jäine hingus ma.
Olen hiir, mida kuuled: niks-naks
olen see, kes sind hammustab.
Olen armastus, olen vihkus,
olen suskajast vaenlane,
olen sodi su ajaloo vihikus,
olen väikene varblane.
Olen kardin, mis varjab su ööd,
olen kuu, mis sind jälgib veel,
olen kenake pistoda su vööl,
olen sammud, mis sind jälitavad teel.
Olen kibe, olen magus,
ja süümetundest hingepiin.
Olen vaid padi su kaisus,
aga olen sinuga siin.
***
Ärge palun copyge neid või kasutage kuskil, ilma luba küsimata. Ja need on siis paar esimest, mis mulle kätte juhtusid - kui tahate veel, kirjutage, ma saadan või panen siia üles.