Post by Amelia 'Miu Lacrywen Elleksis on Mar 19, 2008 10:18:21 GMT 2
Õige maja hakkas paistma. Oi, nad pole ikka veel omale aeda ette ehitanud. Mann ikka rääkis, et tuleb teha aed ette, siis igaüks ei astu sisse ja ei riku meie armast muru,"...mida sa ealeski ise ei niida, Sverre!"
Aga muru oli tõepoolest viimse rohukõrreni superkorras ja imeroheline. Lillepeenar oli väiksemaks jäänud. Aga maja oli endiselt valge ja ilus. Ja Frank Zappa istub pingi peal. Oi! Frank peesitas seal ja lõi nurru. Mina panin talle selle nime, kuna isa kuulas koguaeg tema plaati. Vaene kass, kui ta ise ka teaks, kes ta õieti on.
Aga näib, et ma pole siin ainuke külaline. Miski muu auto on ka maja ees. Sõitsin siis nende kõrvale ja astusin välja. Kedagi justkui polnud. Astusin uksest sisse, kuid seal oli tühi. Kui keegi oleks toas, mängiks seal kas vastavalt vanaisa eelistus: Led Zeppelin, või vanaema eelistus: The Cranberries. Ei kumbagi. Taandusin õue ja läksin maja taha. Kuulsin inimeste hääli. Ja siis kuulsin selgesti lauset:"Nii need asjad mitte ei käi!"
See oli Sverre. Ja nii see oligi. Vanaema nägi mind kohe, vanaisa oli seljaga. Kõik neli inimest vahtisid mind ja siis sai vanaisagi aru, et peab end korraks pöörama. Ta vaatas üle õla ja nägi mind.
"Luuser! Aoi!" hüüdis ta rõõmsalt käsi pea kohal kokku lüües. Luuser olen ma seetõttu, et kaotan talle alati.
"Lapseke! Oi, kuidas sa siia sattusid?" imestas vanaema ja tema naeratus tõusis kõrvadeni. Ta hüppas püsti ja sööstis minu poole.
***
Jeerum, mida ma teen.. Aga nüüd on hilja, ma olen juba lennukis ja lendan sinna.. Sinna... Mida ma üldse mäletan sellest kohast? Ahjaa. Hansule meeldis see kohutavalt. Ta hoidis seda alati korras ja ilus. Isegi siis, kui Iseulti polnud. Vanaisa näitas mulle, kuidas veini tehti ja andis mulle seda maitsta. Esimene kord oli vastik. Ma olin siis kuuene ka. Istusime selle mandlipuu all ja rääkisime. Vanaisa kirjutas. Ma ei tea siiamaani, mida ta kirjutas. Siis ükskord hakkas paduvihma sadama ja kõik lehed said märjaks. Vanaisa hakkas saksa ja prantsuse keeles sõimama vihma, kuid ta oli alati emake-looduse poolt. Siis me jooksime tuppa. Vanaema tegi kohvi ja teed ning me istusime laua taga, ootasime, millal õue saab. Aga sadas palju ja me ei saanudki sinna minna. Öö läbi sadas ja tuli äikest. Ma olin terve öö üleval ja vaatasin välja. Iseult ei küpsetanud nii palju, kui Mann. Mann on kokk, Iseult arst. Ja kui aega oli, siis me käisime mererannas. Seal oli vesi tunduvalt soojem, kui teise vanaema juures. Ja laupäeval ja pühapäeval sõitsime linna. Linnas oli mõnus. Käisime poodides. Mäletan, et Hans ostis mulle mu esimese päris oma raamatu, mida ma lugema õppisin koos temaga. See oli prantsuse kunstniku Manet' kohta. Hansu arvates see küll raske polnud. Muidugi hoolimata sellest, et ma olin siis kuskil viie-kuue aastane. Siis me istusime taas koos mandlipuu all ja lugesime. Paari aasta pärast teatasin talle, et üleüldse El Greco on parem kunstnik, kui Manet. Hans tundis, et ta süda oli purustatud. "Ma olen sind ju õpetanud, et parim on Manet! Ja nüüd sa teed mulle nii, Néil! Oo, sacre bleu!" Hiljem oli meil mõnus rääkida erinevatest kunstnikest. Siis olid mõlemadl juba uued vaatenurgad. Lapsena mulle alati meeldis, kuidas Hans ja Iseult mu ema kutsustid. Johanna. Nad hääldasid seda kuidagi naljakalt. Joänn. Või kuidagi nii. Vanaisa õpetas mulle veel igasuguste filosoofide ja kirjameeste kohta nii mõndagi. Ta oli üldse suur ajaloo huviline. On siiamaani. Tema lemmikjutud olid Prantsuse Revolutsioonist. Neid jutustas ta mulle enamasti unejuttudena. Väga hästi toimisid - laps jäi kiiresti magama. See-eest ei oska ma peaaegu absoluutselt prantsuse keelt. Sacre bleu!
Tegelikult on see hämmastav, kui mitu erinevat verd minus voolab. Mu ema on pool rootslane - Johanna Ulrich, tema isa on rootslane - Sverre Ulrich, vanaema on eestlane - Mann, Ulrich nüüd. Isa on sakslane - Heirchen Göhler, tema ema on Iseult Göhler ja isa on Hans Göhler. Ja mina olen Neil Ulrich. Ja nüüd ma olen vana. Okei, mitte nii vana. Saan kakskümmend seitse. Sündisin Örebro's Rootsis. Ja olen ainuke laps peres. Elasin Rootsis, suviti käisin Tartu lähistel, hiljem Haapsalu lähedal vanavanemate juures. Muud vaheajad veetsin enamasti Prantsusmaal või Saksamaal küll vähem ja kodus. Elasime Örebro's. Keskkoolis käisin Tallinnas. Edasi ülikooli läksin Inglismaale. Pärast seda kolisin Rootsi tagasi ja tekkis bänd, mille ma hiljuti lahku ajasin. Ja nüüd.. Ja nüüd olen teel Provance'i. Kuhugi. Hah.
***
Sõitsime edasi ja igal pool laiusid viinamarja istandused ning kui need lõppesid, siis algasid oliivisalud. Mõned üksikud inimesedki töötasid seal, kuid kell oli ligemale neli ja enamus olid oma kodudes. Sõitsime mööda ühest majast, mis meenutas mulle mu sõbra maja. See asus kuskil Võrtsijärve kandis. Sõitsime sinna sõbra autoga, kes oli hiljuti load saanud. Ta oli ainult unustanud oma vahtralehekese. Niisiis pidas politsei meid kinni kuskil poole tee peal ja küsis, et kus meil vahtraleheke on. Mina ja Tafkar jäime sõidukisse ja vaatasime aknast aga autojuht Hendrix ja And ronisid välja. Politsenik tõreles, et kus meie vahtraleht on. Hendrix ei olnud eriti huvitatud trahvi saamisest, niisiis võttis ta maha kukkunud vahtralehe, sülitas selle peale ja lõi autoklaasi külge kinni. Politseinik naeris selle üle tubli kümme minutit ja lasi meil õnneks minna. Vahepeal võtsime ka mingi hääletaja peale, aga see oli nii vaikne, ega rääkinud mitte midagi. Ma arvan, et Hendrix ja And ehmatasid ta ära. Hendrix päris tema käest midagi aga see ei julgenud suurt midagi vastata ja seda vaikimist kommenteeris And. Hendrix tüdines ka ära ja And'ile ei meeldinud võõraga suhelda, niisiis vaikis see kogu tee. Lõpuks viskasime ta maha seal, kuhu minna tahtis ta ja olime peagi Tafka juures maal. Tafka vanaema elas seal. Tal oli kenake maalapp ja ilusas Hispaania stiilis majake, mille seinal kasvas ronitaim ja trepi äärel seisid portselanist potid, milles kasvasid taimed. Maja ees seisis ka väikene rauast pink, mis päikese käes kuumaks läks. Me sammusime majakesse. See oli kahekordne aga siiski väike. Mina ja And kolisime Tafka vanasse tuppa, Hendrix või siis Henrix asetati suure toa diivanile ja Tafkagi mahutas end elutuppa ära. Ega seal rohkem eriti tube polnud: üleval oli veel vanaema magamistuba, all köök ja wc.
Majast natuke eemal oli saun ja veel eemal kriketiväljak. See oli muhe koht. Tafka vanaema oli tore proua oma hilistes 70-dates. Elas üksi selles majakeses ja sai endaga väga hästi hakkama. Ta oli koguaeg ehk siis see aeg, mis me teda nägime, väga roosa ja rõõmus. Tõi meile isegi küpsist ja värki-särki.
Olime seal tervelt nädalakese, kolm viimast päeva täiesti omapäi, kuna hakkaja vanaema sõitis paariks päevaks Tartusse. Siis tegime sauna, kuulasime hüvä muusikat ja olime. Olla on vahel kohutavalt hea ja vajalik. Sellised mõnusad ja armsad olemised, kus mitte midagi ei pruugigi toimuda, peale selle, et oled nendega, kes sind armastavad ja, keda sina armastad, on tihti palju väärtuslikum kui midagi konkreetset elueest teha. Mulle meeldivad sellised hetked. Ja nii me olime terve õhtu ja tegime asju, mis ei olnudki suurt midagi alustades kaardimängudest, lõpetades lihtsalt rääkimisega. Uskuge mind, kui Hendrix rääkima hakkab, peab sealt midagi head ja ainult head tulema. Ta on meie ruupor.
Vot nii, kui midagi head veel välja otsin, siis kirjutan.
Aga muru oli tõepoolest viimse rohukõrreni superkorras ja imeroheline. Lillepeenar oli väiksemaks jäänud. Aga maja oli endiselt valge ja ilus. Ja Frank Zappa istub pingi peal. Oi! Frank peesitas seal ja lõi nurru. Mina panin talle selle nime, kuna isa kuulas koguaeg tema plaati. Vaene kass, kui ta ise ka teaks, kes ta õieti on.
Aga näib, et ma pole siin ainuke külaline. Miski muu auto on ka maja ees. Sõitsin siis nende kõrvale ja astusin välja. Kedagi justkui polnud. Astusin uksest sisse, kuid seal oli tühi. Kui keegi oleks toas, mängiks seal kas vastavalt vanaisa eelistus: Led Zeppelin, või vanaema eelistus: The Cranberries. Ei kumbagi. Taandusin õue ja läksin maja taha. Kuulsin inimeste hääli. Ja siis kuulsin selgesti lauset:"Nii need asjad mitte ei käi!"
See oli Sverre. Ja nii see oligi. Vanaema nägi mind kohe, vanaisa oli seljaga. Kõik neli inimest vahtisid mind ja siis sai vanaisagi aru, et peab end korraks pöörama. Ta vaatas üle õla ja nägi mind.
"Luuser! Aoi!" hüüdis ta rõõmsalt käsi pea kohal kokku lüües. Luuser olen ma seetõttu, et kaotan talle alati.
"Lapseke! Oi, kuidas sa siia sattusid?" imestas vanaema ja tema naeratus tõusis kõrvadeni. Ta hüppas püsti ja sööstis minu poole.
***
Jeerum, mida ma teen.. Aga nüüd on hilja, ma olen juba lennukis ja lendan sinna.. Sinna... Mida ma üldse mäletan sellest kohast? Ahjaa. Hansule meeldis see kohutavalt. Ta hoidis seda alati korras ja ilus. Isegi siis, kui Iseulti polnud. Vanaisa näitas mulle, kuidas veini tehti ja andis mulle seda maitsta. Esimene kord oli vastik. Ma olin siis kuuene ka. Istusime selle mandlipuu all ja rääkisime. Vanaisa kirjutas. Ma ei tea siiamaani, mida ta kirjutas. Siis ükskord hakkas paduvihma sadama ja kõik lehed said märjaks. Vanaisa hakkas saksa ja prantsuse keeles sõimama vihma, kuid ta oli alati emake-looduse poolt. Siis me jooksime tuppa. Vanaema tegi kohvi ja teed ning me istusime laua taga, ootasime, millal õue saab. Aga sadas palju ja me ei saanudki sinna minna. Öö läbi sadas ja tuli äikest. Ma olin terve öö üleval ja vaatasin välja. Iseult ei küpsetanud nii palju, kui Mann. Mann on kokk, Iseult arst. Ja kui aega oli, siis me käisime mererannas. Seal oli vesi tunduvalt soojem, kui teise vanaema juures. Ja laupäeval ja pühapäeval sõitsime linna. Linnas oli mõnus. Käisime poodides. Mäletan, et Hans ostis mulle mu esimese päris oma raamatu, mida ma lugema õppisin koos temaga. See oli prantsuse kunstniku Manet' kohta. Hansu arvates see küll raske polnud. Muidugi hoolimata sellest, et ma olin siis kuskil viie-kuue aastane. Siis me istusime taas koos mandlipuu all ja lugesime. Paari aasta pärast teatasin talle, et üleüldse El Greco on parem kunstnik, kui Manet. Hans tundis, et ta süda oli purustatud. "Ma olen sind ju õpetanud, et parim on Manet! Ja nüüd sa teed mulle nii, Néil! Oo, sacre bleu!" Hiljem oli meil mõnus rääkida erinevatest kunstnikest. Siis olid mõlemadl juba uued vaatenurgad. Lapsena mulle alati meeldis, kuidas Hans ja Iseult mu ema kutsustid. Johanna. Nad hääldasid seda kuidagi naljakalt. Joänn. Või kuidagi nii. Vanaisa õpetas mulle veel igasuguste filosoofide ja kirjameeste kohta nii mõndagi. Ta oli üldse suur ajaloo huviline. On siiamaani. Tema lemmikjutud olid Prantsuse Revolutsioonist. Neid jutustas ta mulle enamasti unejuttudena. Väga hästi toimisid - laps jäi kiiresti magama. See-eest ei oska ma peaaegu absoluutselt prantsuse keelt. Sacre bleu!
Tegelikult on see hämmastav, kui mitu erinevat verd minus voolab. Mu ema on pool rootslane - Johanna Ulrich, tema isa on rootslane - Sverre Ulrich, vanaema on eestlane - Mann, Ulrich nüüd. Isa on sakslane - Heirchen Göhler, tema ema on Iseult Göhler ja isa on Hans Göhler. Ja mina olen Neil Ulrich. Ja nüüd ma olen vana. Okei, mitte nii vana. Saan kakskümmend seitse. Sündisin Örebro's Rootsis. Ja olen ainuke laps peres. Elasin Rootsis, suviti käisin Tartu lähistel, hiljem Haapsalu lähedal vanavanemate juures. Muud vaheajad veetsin enamasti Prantsusmaal või Saksamaal küll vähem ja kodus. Elasime Örebro's. Keskkoolis käisin Tallinnas. Edasi ülikooli läksin Inglismaale. Pärast seda kolisin Rootsi tagasi ja tekkis bänd, mille ma hiljuti lahku ajasin. Ja nüüd.. Ja nüüd olen teel Provance'i. Kuhugi. Hah.
***
Sõitsime edasi ja igal pool laiusid viinamarja istandused ning kui need lõppesid, siis algasid oliivisalud. Mõned üksikud inimesedki töötasid seal, kuid kell oli ligemale neli ja enamus olid oma kodudes. Sõitsime mööda ühest majast, mis meenutas mulle mu sõbra maja. See asus kuskil Võrtsijärve kandis. Sõitsime sinna sõbra autoga, kes oli hiljuti load saanud. Ta oli ainult unustanud oma vahtralehekese. Niisiis pidas politsei meid kinni kuskil poole tee peal ja küsis, et kus meil vahtraleheke on. Mina ja Tafkar jäime sõidukisse ja vaatasime aknast aga autojuht Hendrix ja And ronisid välja. Politsenik tõreles, et kus meie vahtraleht on. Hendrix ei olnud eriti huvitatud trahvi saamisest, niisiis võttis ta maha kukkunud vahtralehe, sülitas selle peale ja lõi autoklaasi külge kinni. Politseinik naeris selle üle tubli kümme minutit ja lasi meil õnneks minna. Vahepeal võtsime ka mingi hääletaja peale, aga see oli nii vaikne, ega rääkinud mitte midagi. Ma arvan, et Hendrix ja And ehmatasid ta ära. Hendrix päris tema käest midagi aga see ei julgenud suurt midagi vastata ja seda vaikimist kommenteeris And. Hendrix tüdines ka ära ja And'ile ei meeldinud võõraga suhelda, niisiis vaikis see kogu tee. Lõpuks viskasime ta maha seal, kuhu minna tahtis ta ja olime peagi Tafka juures maal. Tafka vanaema elas seal. Tal oli kenake maalapp ja ilusas Hispaania stiilis majake, mille seinal kasvas ronitaim ja trepi äärel seisid portselanist potid, milles kasvasid taimed. Maja ees seisis ka väikene rauast pink, mis päikese käes kuumaks läks. Me sammusime majakesse. See oli kahekordne aga siiski väike. Mina ja And kolisime Tafka vanasse tuppa, Hendrix või siis Henrix asetati suure toa diivanile ja Tafkagi mahutas end elutuppa ära. Ega seal rohkem eriti tube polnud: üleval oli veel vanaema magamistuba, all köök ja wc.
Majast natuke eemal oli saun ja veel eemal kriketiväljak. See oli muhe koht. Tafka vanaema oli tore proua oma hilistes 70-dates. Elas üksi selles majakeses ja sai endaga väga hästi hakkama. Ta oli koguaeg ehk siis see aeg, mis me teda nägime, väga roosa ja rõõmus. Tõi meile isegi küpsist ja värki-särki.
Olime seal tervelt nädalakese, kolm viimast päeva täiesti omapäi, kuna hakkaja vanaema sõitis paariks päevaks Tartusse. Siis tegime sauna, kuulasime hüvä muusikat ja olime. Olla on vahel kohutavalt hea ja vajalik. Sellised mõnusad ja armsad olemised, kus mitte midagi ei pruugigi toimuda, peale selle, et oled nendega, kes sind armastavad ja, keda sina armastad, on tihti palju väärtuslikum kui midagi konkreetset elueest teha. Mulle meeldivad sellised hetked. Ja nii me olime terve õhtu ja tegime asju, mis ei olnudki suurt midagi alustades kaardimängudest, lõpetades lihtsalt rääkimisega. Uskuge mind, kui Hendrix rääkima hakkab, peab sealt midagi head ja ainult head tulema. Ta on meie ruupor.
Vot nii, kui midagi head veel välja otsin, siis kirjutan.