Post by Amelia 'Miu Lacrywen Elleksis on May 28, 2008 18:47:19 GMT 2
Rahva seast aga läksid lahti jutud, et Taltaenil ise tuli ja andis kolmele vihje, kus peidab end Adri, kellel pidi olema Peidetud Aare. Kolm Tarka aga ei uskunud seda ja lükkasid väite ümber. Mitmed võtsid ette tee, et minna otsima Adrit, kuid need kas ei naasnud iial, või tulid poole tee pealt tagasi.
Kuid huvi kippus ikka olema ja rahvajutudki ei vaibunud.
Kord, kui kolmest Targast üks, Hannelé parajasti puu all raamatut luges ja varbaid liigutas nii rõõmsalt, kukkus talle pähe käbi. Hannelé pahandas ja vaatas puu poole. Aga puu oli hoopis õunapuu! Ning käbi sealt kukkuda ei saanud. Hannelé tõusis püsti ja vaatas. Aga kedagi ei olnud. Ta jätkas raamatu lugemist. Taas riivas teda käbi. Hannelé sai päris pahaseks, viskas raamtu käest ja vaatas puud. Siis aga kuulis ta vaikset sosinat.
"Hannelé! Oo, kullakallis Hannelé! Kas kuuled mind, Hannelé?" kostis see tasa. Hannelé vaatas aga ei näinud kedagi.
"Olen siin. Kes oled sina? Ja kus kohas sa oled?" küsis ingel vastu.
"Mina olen siin, õuna taga, kullakallis Hannelé!" oli kuulda kõvast sosinast. Hannelé vaatas ja vaatas. Ja ühe punasema õuna taga oli pisike loomake. Ta oli arg ja inetu ning peitis end õuna lehe taga.
"Ma olen nõnda inetu, ei julge end kaunile inglile näidata," sositas vennike. Hannelé kummardus õuna kohale, tõstis lehekese eest, nii et välja ilmus vennike ning naeratas.
"Minu haldjasilmad on näinud palju koledat ja sina, mu sõber pole üks neist. Ära karda, tule mu käele!" palus
haldjas. Vennike ronis ta käele, endal ümber vaid kuskilt rebitud riidetükk. Ta oli kiilas, suurte kõrvade ja silmadega.
"Mis su nimi on?" küsis neiu. Elukas punastas ja kähiseval toonil teatas:"Olen Hallhabe. Väike vana Hallhabe. Kuulun metsaliste hulka."
"Hallhabe. Ja miks sa nõnda mind hüüdsid? Ja käbidega loopisid?"
"Oi.. Andestage! Aga õunad nii rasked, ei jõua mina neid tõsta. Olen kuulnud, et ingel teab midagi Peidetud Aardest ja Taltaenilist? Tõsi. Ja mina tean, et Adri oli pärit nõiutud vetest. Mina tean, et seal on palju saladusi. Ja Hallhabe tahab teid aidata. Aidata leida teil aare! Mina palju vastu ei taha. Ainult natukese veini," kostis vanake.
Hannelé vajus mõttesse.
"Aga kulla vanake, see ei ole enam meie teha. Aare ei ole määratud mulle leidma. Kindlasti on siin palju neid, kes seda tahaks, aita neid," soovitas Hannelé ja pani vanakese tagasi puu peale. Mõlemad hakkasid nüüd kuulma igasugust kiljumist ja müdinat. Metsast ilmus nähtavale neiu. Ta ehmus rõõmsalt ning peatus järsult.
Siis jäi ta aga jõllitama puud, kus Hallhabe istus.
"Ooo! Hallike! Mis sa siin teed? Kas sa ei peaks kodus olema? Kuidas sa üldse siia puu otsa said?" küsis tüdruk rõõmsalt mehikese poole tõtates.
"Varaviisu! Rääkisin siin inglile me plaanist minna Adrile. Aga ta soovitas mul otsida kedagi teist," sõnas vanamees.
"Aga keda siis veel? Libahunt (Rhean) on nõnda tige, ütles, et kui veel sinna satume, kisub meil silmad peast välja! Ega Varaviisu ja Hallhabe sinna enam lähe!" ütles Varaviisu efektselt.
"Aga kas te Adanethi käest olete küsinud?" uuris siis ehmund ingel.
"Adaneth on ju vampiir! Ehk verest tühjaks kaanib meid!" kartis tüdruk.
"Aga minge kahekesi! Ja kes sa üldse oled?" taipas Hannelé küsida.
"Mina olen ju Varaviisu! Oma lossi printsess!" uhkustas tüdruk, oma punase kleidiga keerutades. Ta ei paistnud just väga printsess välja..
"Ah ei ole sa midagi! Varaviisu on vaid väikene rebane. Ta korjas mu ükskord maast üles, kui olin jälle mõnelt Vanapapi peokeselt tulnud. Kartsin, et ta sööb mu ära!" seletas Hallhabe.
"Ja olekski! Aga sa haisesid nii vastikult, et mul hakkas sust hale!" teatas lõbus Varaviisu.
"Aga teate, Varaviisu ja Hallhabe, kuulake nüüd Tarka inglit: Ärge minge otsima neid nõiutud vetesid, ärge minge otsima te Adrit. Ärge mõelge aardele ja kindlasti mitte Taltaenille. Vaid minge koju mängima ja puhkama. Ei ole vaja pimedusel ja ohul veel mõnd väetit vanakest ja noort, naiivset neidu. Minge nüüd!" soovitas Hannelé.
Kaks olid küll natuke pahurad, kuid siis hakkasid kostuma hääled ning Varaviisust sai ruttu rebane, kes Hallahabeme hellalt oma hammaste vahele võttis ja metsa jooksis.
*Hannele on üks kolmest Targast. Ingel
*Adaneth on ka Tark. Vampiir
*Rhean on samuti Tark. Libahunt
Kuid huvi kippus ikka olema ja rahvajutudki ei vaibunud.
Kord, kui kolmest Targast üks, Hannelé parajasti puu all raamatut luges ja varbaid liigutas nii rõõmsalt, kukkus talle pähe käbi. Hannelé pahandas ja vaatas puu poole. Aga puu oli hoopis õunapuu! Ning käbi sealt kukkuda ei saanud. Hannelé tõusis püsti ja vaatas. Aga kedagi ei olnud. Ta jätkas raamatu lugemist. Taas riivas teda käbi. Hannelé sai päris pahaseks, viskas raamtu käest ja vaatas puud. Siis aga kuulis ta vaikset sosinat.
"Hannelé! Oo, kullakallis Hannelé! Kas kuuled mind, Hannelé?" kostis see tasa. Hannelé vaatas aga ei näinud kedagi.
"Olen siin. Kes oled sina? Ja kus kohas sa oled?" küsis ingel vastu.
"Mina olen siin, õuna taga, kullakallis Hannelé!" oli kuulda kõvast sosinast. Hannelé vaatas ja vaatas. Ja ühe punasema õuna taga oli pisike loomake. Ta oli arg ja inetu ning peitis end õuna lehe taga.
"Ma olen nõnda inetu, ei julge end kaunile inglile näidata," sositas vennike. Hannelé kummardus õuna kohale, tõstis lehekese eest, nii et välja ilmus vennike ning naeratas.
"Minu haldjasilmad on näinud palju koledat ja sina, mu sõber pole üks neist. Ära karda, tule mu käele!" palus
haldjas. Vennike ronis ta käele, endal ümber vaid kuskilt rebitud riidetükk. Ta oli kiilas, suurte kõrvade ja silmadega.
"Mis su nimi on?" küsis neiu. Elukas punastas ja kähiseval toonil teatas:"Olen Hallhabe. Väike vana Hallhabe. Kuulun metsaliste hulka."
"Hallhabe. Ja miks sa nõnda mind hüüdsid? Ja käbidega loopisid?"
"Oi.. Andestage! Aga õunad nii rasked, ei jõua mina neid tõsta. Olen kuulnud, et ingel teab midagi Peidetud Aardest ja Taltaenilist? Tõsi. Ja mina tean, et Adri oli pärit nõiutud vetest. Mina tean, et seal on palju saladusi. Ja Hallhabe tahab teid aidata. Aidata leida teil aare! Mina palju vastu ei taha. Ainult natukese veini," kostis vanake.
Hannelé vajus mõttesse.
"Aga kulla vanake, see ei ole enam meie teha. Aare ei ole määratud mulle leidma. Kindlasti on siin palju neid, kes seda tahaks, aita neid," soovitas Hannelé ja pani vanakese tagasi puu peale. Mõlemad hakkasid nüüd kuulma igasugust kiljumist ja müdinat. Metsast ilmus nähtavale neiu. Ta ehmus rõõmsalt ning peatus järsult.
Siis jäi ta aga jõllitama puud, kus Hallhabe istus.
"Ooo! Hallike! Mis sa siin teed? Kas sa ei peaks kodus olema? Kuidas sa üldse siia puu otsa said?" küsis tüdruk rõõmsalt mehikese poole tõtates.
"Varaviisu! Rääkisin siin inglile me plaanist minna Adrile. Aga ta soovitas mul otsida kedagi teist," sõnas vanamees.
"Aga keda siis veel? Libahunt (Rhean) on nõnda tige, ütles, et kui veel sinna satume, kisub meil silmad peast välja! Ega Varaviisu ja Hallhabe sinna enam lähe!" ütles Varaviisu efektselt.
"Aga kas te Adanethi käest olete küsinud?" uuris siis ehmund ingel.
"Adaneth on ju vampiir! Ehk verest tühjaks kaanib meid!" kartis tüdruk.
"Aga minge kahekesi! Ja kes sa üldse oled?" taipas Hannelé küsida.
"Mina olen ju Varaviisu! Oma lossi printsess!" uhkustas tüdruk, oma punase kleidiga keerutades. Ta ei paistnud just väga printsess välja..
"Ah ei ole sa midagi! Varaviisu on vaid väikene rebane. Ta korjas mu ükskord maast üles, kui olin jälle mõnelt Vanapapi peokeselt tulnud. Kartsin, et ta sööb mu ära!" seletas Hallhabe.
"Ja olekski! Aga sa haisesid nii vastikult, et mul hakkas sust hale!" teatas lõbus Varaviisu.
"Aga teate, Varaviisu ja Hallhabe, kuulake nüüd Tarka inglit: Ärge minge otsima neid nõiutud vetesid, ärge minge otsima te Adrit. Ärge mõelge aardele ja kindlasti mitte Taltaenille. Vaid minge koju mängima ja puhkama. Ei ole vaja pimedusel ja ohul veel mõnd väetit vanakest ja noort, naiivset neidu. Minge nüüd!" soovitas Hannelé.
Kaks olid küll natuke pahurad, kuid siis hakkasid kostuma hääled ning Varaviisust sai ruttu rebane, kes Hallahabeme hellalt oma hammaste vahele võttis ja metsa jooksis.
*Hannele on üks kolmest Targast. Ingel
*Adaneth on ka Tark. Vampiir
*Rhean on samuti Tark. Libahunt
