Post by Amelia 'Miu Lacrywen Elleksis on Jul 30, 2008 11:03:03 GMT 2
Esvylnal ehk Tarkus. Tarkus tuli talle pähe küll peale pikki aastaid alles. Ta elas koos oma ema Mila ja isaga. Kuid algselt polnud t küll oma nime vääriline. Nimelt kord kui ilm oli ilus ja hommikune päike tõusis, otsustas ta koos oma noorema venna Nivaaga metsa jalutama minna. Väikevend kippus aga ikka ära jooksma ning Esvylnal ei jõudnud teda kinni hoida. Viimaks jõuti mere kaldale, millest Nivaa väga vaimustatud oli. Ta polnud ju kunagi varem merd näinud! Kohe tatsas väikevend jalgupidi merre ja sulistas seal rõõmsalt. Samal ajal tahtis õeke lõket teha, et siis koos vennaga pärast sulistamist lõkke ääres soojeneda. Niisiis korjas ta maast palju oksi ja mõned palgid ning viskas need hunnikusse. Aga tuld ei ole. Esvylnal mõtles veidi ja otsustas abi küsida Mneeolt, kes siis veel elus oli. Mneeno oli aga Esvylnali kuldketi peale kade ning palus, et neid selle talle kingiks. Esvylnal keeldus sellest, öeldes, et see on tema emalt ning ei kavatsegi seda kellegile anda. Mneeno vihastas, kuid mõtles välja plaani, kuidas Esvylnalile tagasi teha. Ta lubas lõkke ise süüdata. Seda ta ka tegi. Esvylnal tänas teda rõõmsalt ja läks siis venna juurde. Mõnda aega suplesid nad vees ning peagi otsustati lõkke äärde minna. Lõkkeni oli päris tükk maad, sest mander veel ei paistnud - nii kaugele olid noored läinud. Varsti aga paistis maa, kuid see polnud ainus, mis seal näha oli. Maal põles suure leegiga midagi - see oli mets. Kõik põles. Esvylnal jooksis kiirelt mandrile, kuid tuli oli juba üsna suur. Ta hakkas kiiresti vett oma peopesadega tule peale loopima, kuid sellest polnud abi. Sama tuld oli näinud ka vanem vend Erm, kes juba suurte suurte ämbritega vett tassima hakkas. Nii siis kahekesi vett tule peale loobiti. Kuigi tundus, et vesi peaks tule kustutama, sest seda oli tunduvalt rohkem, ei muutunud tuli väiksemaks - hoopis vastupidi, see kasvas. Samal ajal pidas Mneeno vaikselt nurga taga naeru kihistada. Ta oli ju kinkinud surematu tule, mis veegagi ei lakka põlemast. Nii siis põles peagi kogu maa, mida noored nägid. Seda tundis ka Adrine, kel vesi kuidagi soojaks muutus. Sooja vee tõttu hakkasid mõned väiksemad kalad juba surema ning näkid jäid haigeks. Seepeale sosistas Adrine loitsu, mis tekitaks veeuputuse ning endaga kõik kaasa haaraks, ka tule. Kiirelt hoiatas Nivaad, Esvylnali ja Ermi sellest näkk ning noored kaugele vette ära läksid. Kaugelt tuligi suur laine, mis põleva maa peale langes ning justkui temaga võitlema hakkas. Siis imes vesi kõik endasse ja kadus maapinda, jätmata sinna ühtegi veeloikugi. Nii tekkis kõrb Põhjas, kus hetkel asetsevad linnad nagu Flörent, Ahenlind, Alia, Feijana.